1254 andis paavst Innocentius IV inkvisiitorite töö lihtsustamiseks välja määruse selle kohta, et süüdistajad võivad jääda anonüümseks, hoides sellega ära ohvrite enesekaitse süüdistajate suunas. Paljudes kirikutes oli kirst millesse koputajad said pista kirjalikke süüdistusi oma naabrite kohta. Kolm aastat hiljem seadustas ta ametlikult piinamise kui ketserluse ülestunnistamise meetodi. ⁹
Ohvreid piinati ühes ruumis. Pärast ülestunnistust viidi nad piinakambrist teise ruumi inkvisiitorite ette üles tunnistama. Sel moel oli võimalik väita, et ülestunnistused saadi ilma jõudu kasutamata. Inkvisitsiooniline õigus asendas tavaõiguse. Süütuse presumptsiooni asemel kehtis nüüd “Süüdi, kuni pole tõendatud vastupidi”.

Inkvisiitorid said väga rikkaks, võttes altkäemakse ja trahve rikastelt kes sel moel kohtumõistmist vältida soovisid. Jõukad inimesed olid kiriku peamine sihtmärk, sest menetluses konfiskeeriti inimeste vara, maa ja kõik muu mis oli nende perekonnas mitmeid põlvkondi olnud. Süüdistamise korral võttis inkvisitsioon üle kõik ohvri maised varad. Oma süütust tõestada oli praktiliselt võimatu. See oli üks moodustest kuidas katoliku kirik sedavõrd jõukaks sai. Paavst Innocentius väitis, et kuna “jumal” karistab lapsi oma vanemate pattude eest, pole lastel õigust olla oma vanemate vara seaduslikud pärijad. Kui lapsed vabal tahtel oma vanematest lahti ei öelnud, jäeti nad purupaljaks. Inkvisiitorid süüdistasid ka surnuid ketserluses, mõnikord isegi 70 aastat pärast inimese surma. Ohvri jäänused kaevati välja ja põletati, pärijatelt konfiskeeriti kogu vara, jättes nad vaesusse. ¹⁰

Inkvisiitorite tegevus omas laastavat mõju majandusele, terved piirkonnad langesid täielikku vaesusse. Kirik suples samal ajal rikkuses. Lisaks halvati majandust sellega, et teatud ameteid peeti automaatselt kahtlusalustena. Inkvisiitorid uskusid, et trükisõna on oht kirikule ning sekkusid kommunikatsiooni mille tõi kaasa trükipressi leiutamine 15. sajandil. Kaardid, kartograafid, rändkaupmehed ja kauplejad olid kõik tugeva kahtluse all: oht kirikule.

Kuigi kirik oli alustanud ketseriks peetavate inimeste mõrvamist 4. sajandil ja uuesti 1022 Orléanis, nõudsid paavsti määrused 1231 aastal seda, et ketser kannataks surma tule läbi. Inimeste surnuks põletamine hoidis ära vere mahaajamise. Johannese evangeelium 15:6 “Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära.”

Tänapäeval esinev pedofiilia on lihtsalt väike näide enamike kristlaste vaimuhaigusest, moonutatud meeltest ja sellest, milleni viib nende poolt omandatav mis tahes võim.

1450 kuni 1750 toimunud nõiajaht oli see mida R. H. Robbins [The Encyclopedia of Witchcraft and Demonology] nimetas “šokeerivaks õuduseks, lääne tsivilisatsiooni kõige räpasemaks kuritööks ja sügavaimaks häbiks”. Selle 300-aastase perioodi jooksul pani kirik süütute inimeste massimõrvale ja süstemaatilisele piinamisele hoogu juurde. Piinajatel lubati ohvreid piinata täpselt niipalju kui vaja. Enamik kohtuid nõudis, et enne piinamist tuleb ohvrid põhjalikult raseerida. Põhjendus oli see, et ohvri kehakarvadesse võis end märkamatult peita mõni Deemon kes siis sekkuks piinamisse vähendades valu või vastates ohvri eest. ¹¹

Piinamise juures viibisid ka arstid kui tundus, et ohver võib piinamise tagajärjel surra. Ohvril lasti piinamisest veidi taastuda enne kui piinamist jätkati. Kui ohver piinamise käigus suri, väitsid inkvisiitorid, et Kurat sekkus eesmärgiga säästa ohvrit valust või takistada saladuste väljarääkimist. ¹² Minestajatele kallati ninasõõrmetesse äädikat nende äratamiseks. Ohvrite pered pidid seaduse alusel tasuma kohtutele piinamise kulud. Kirik võttis enda valdusse terveid mõisaid. Preestrid õnnistasid piinariistu enne nende kasutamist. Teatud riistad olid mõeldud maksimaalse valu tekitamiseks, mis on vaieldamatu tõend kristliku meelelaadi haiguslikkusest:

Juuda häll

Ohver tõmmati köie või ketiga üles ja langetati seejärel teraviku otsa. Piinaja juhtis survet, kinnitades ohvri külge raskusi, kiigutades, tõstes ja lastes ohvril kukkuda erinevatelt kõrgustelt.

Brodequin [Saapad] Brodequin saapaid kasutati jalalabade purustamiseks. Seadet pingutati käsitsi või löödi haamriga kiile luude purustamiseks kuni luuüdi välja pritsis. Minestajaid mõisteti täiendavalt hukka, sest minestamine oli väidetavalt Kuradi trikk inimese säästmiseks valust.

Jalgade põletamine Jalalabadele kanti õli, rasva ja määret ning seejärel küpsetati jalgu tule kohal. Valu kontrollimiseks kasutati võrku. Tuld rakendati võrgu abil mitmeid kordi maksimaalse kannatuse põhjustamiseks. Variatsioonina pidid osad ohvrid kandma suuri nahast või metallist saapaid, millesse valati keev vesi või sulatina.

Riputamine ja Strappado

Ohvri käed seoti selja taha kokku. Seejärel tõmmati käed piinakambri lakke rihmaratta ja köie abil üles. See põhjustas liigeste nihestuse. Kristlased eelistasid seda meetodit, sest see ei jätnud piinamisest nähtavaid märke. Piina ja kannatuste suurendamiseks seoti ohvri külge tihti suuri raskusi.
Üks Strappado vormidest, squassation, oli veelgi ekstreemsem piinamise vorm. Selle meetodi puhul seoti ohvri külge raskused kaaluga kuni sada kilo, tõmmates jäsemed liigesest välja. Seejärel lasi kristlik inkvisiitor köie kiiresti lahti, et ohver põranda suunas langeks. Viimasel hetkel haaras inkvisiitor uuesti köiest, pidurdades selle hoo. Sel moel tõmmati praktiliselt kõik luud ohvri kehas liigestest välja. Selle protseduuri neljakordne läbiviimine oli teadaolevalt piisav ka kõige tugevama ohvri tapmiseks.


Paljud riputati pea alaspidi üles kuni tekkis poomine. 

Ketseri kahvel

Seda riista kasutati tihti ohvri vaigistamiseks teel tuleriidale, et nad ei saaks rääkida piinakambris toimunust ega kaitsta end ühelgi moel.

Lihaste rebimine


Kristlikud vaimulikud nautisid lihaste rebimist. Katoliku kirik oli selgeks saanud, et inimolend võib nülgimisel elus püsida kuni selle hetkeni kui nahk ülevalt alla vöökohani ära nülitakse. Tihti aeti rebimise riistad tulikuumaks ning neid kasutati naiste rindade rebimiseks ja mõlema soo suguelundite purustamiseks. 

Rindade rebijad

Terasest piinatool oli kaetud oradega. Alasti ohver seoti kinni ja tooli alla tehti lõke. Kasutati ka raskeid esemeid, asetades need ohvri peale orade tekitatava valu suurendamiseks. Lisaks löödi ohvrit haamriga. Toolil istuja peal kasutati tihti ka muid piinariistu nagu liha rebivad tangid (vt. ülal) ja jalgade purustamise tangid. 

Pealuu purustaja
Nimetus räägib iseenda eest. Kristlikud vaimulikud eelistasid seda seadet, sest see ei jätnud nähtavaid märke kui just koljut täielikult ei purustatud. Ka seda tuli ette.

Riiul

Riiul ehk redel oli teine laialdast kasutust leidnud riist. Protseduuri kohaselt asetati alasti või poolpaljas ohver horisontaalselt redelile. Köitega seoti käed ja jalad kinni. Sõlme sai stabiilselt pöörata köite pingutamiseks ja ohvri venitamiseks kuni lihaste ja kõõluste rebenemise ning luude murdumiseni. Tihti asetati ohvrile valu suurendamiseks raskeid esemeid. See oli kiriku arvates “üks kergemaid piinamise vorme”.

Ratas

Alasti, kõhuli maas või tapalaual lebav ohver venitati sirgeks, käed ja jalad laiali. Jäsemed seoti terasest rõngaste või vaiade külge. Puidust risttalad asetati ohvri randmete, küünarnukkide, pahkluude, põlvede ja puusade alla. Inkvisiitor seejärel purustas ratta terasest servaga liigesed ja jäsemed, sealhulgas õlad ja puusad, vältides seejuures ohvri surma. Kõikjal oli purustatud luude kilde, veri pritsis ja ohvri kogu skelett oli purustatud. Seejärel “punuti” purustatud jäsemed suure ratta kodarate ümber.

Ratas on ilmselt üks kõige võikamaid piinariistu. Eesmärk oli ohvri purustatud jäsemete punumine ratta kodarate vahele.

Pöidlakruvi Selle riista sisse pisteti ohvri pöidlad mida seejärel süstemaatiliselt purustati. Sarnaseid riistu kasutati ka varvastel. Pöidlakruvisid kasutati tihti samaaegselt strappado ja teiste piinariistadega täiendava valu põhjustamiseks.

Veega piinamine Ohver võeti paljaks ja seoti pingi või laua külge. Tema kurku suruti lehter. Ninasõõrmed vajutati kinni ja lehtrisse valati vett, sundides ohvrit neelama. Pärast selle protseduuri piisavat kordamist oli ohvri magu lõhkemiseni täis. Seejärel kallutati pinki või lauda nii, et ohvri jalad olid peast kõrgemal. Maos olev vesi tekitas valusa surve ohvri kopsudele ja südamele. Lisaks uskumatule valule kaasnes sellega ka lämbumise tunne. Inkvisiitorid tagusid ka haamritega vastu kõhtu, põhjustades maorebendi. Teises variatsioonis sunniti ohvrit neelama suurtes kogustes vett koos nööridega mis olid sõlmi täis. Seejärel tõmmati nöörid ohvri suust jõuliselt koos sisikonnaga välja.

Raudneitsi ehk “Neitsi Maarja” Selle riista esiosa kattis Neitsi Maarja kujutis. Sisemuses olid piigid, teravad noad või naelad. Hoobadega liigutati kuju käsi, purustades ohvri vastu nuge ja naelu.

Teised seadmed ja meetodid:

• Ülesoolatud toidu sunnitud söömine mis tekitas äärmusliku veepuuduse. Seejärel vett ei antud.
  
• Kastmine kõrvetavalt kuuma lubjavette.
  
• Edasi-tagasi sikutamine kahe inkvisiitori vahel, köied olid kinnitatud piikidega kaelavõru külge. See rebis ohvri kaelal lihased puruks. Variatsioonidena kasutati kruve mida sai pingutada.
  
• Palvetool. Piikidega plaat millel ohver sunniti põlvitama.
  
• Jalapakud mis olid varustatud terasest oradega.
  
• Ohvri aeglane röstimine tule kohal.
  
• “Nõia jalutamine” tähendas ohvri kõndima sundimist edasi ja tagasi väga pikki päevi kuni täieliku kurnatuseni. Selle variatsioonis istus ohver ristatud jalgadega puidust toolil, liigutada ega magada ei lubatud. Mõned ohvrid olid ka 80-aastased.
  
• “Moonutamine” Sarnane piikidega teraskaelusele. Köied seoti tihkelt ümber ohvri pea ja selle abil tiriti teda edasi-tagasi.
  
• "Turkas." Need olid tangide variatsioon sõrmeküünte väljatõmbamiseks.
  
• Paljud ohvrid visati räpastesse koobastesse kus puudus valgus ja inimkontakt. Lisaks seoti nad tihti kettidega kinni või aheldati jalapakkude külge.
  
• “Haavamine hingetõmbe kohalt.” Iidne uskumus, et nõia veritsema panemine suu ja nina kohalt murrab loitsu, õhutas inkvisiitoreid rebima ohvrite näolihaseid, torkima nõelte ja muude instrumentidega.
  
  

Galileo Galilei, kuulus Itaalia astronoom ja füüsik oli üks inkvisitsiooni tähelepanuväärsemaid ohvreid. Kiri milles ta üritas demonstreerida Koperniku teooriat, et Maa ei ole universumi keskpunkt, edastati ühe tema vaenlase poolt Rooma inkvisiitoritele. Tema üle mõisteti 1633 kohut ja ta leiti ketserluses süüdi olevat. Ta sunniti avalikult oma väidet tagasi võtma ning karistuseks määrati eluaegne vangistus koduaresti näol. 1979 teatas paavst Johannes Paulus II, et rooma katoliku kirik “võis eksida tema hukkamõistmisel” ja ta kutsus kokku komisjoni seda juhtumit uurima. 13 1993 andis katoliku kirik “ametlikult” Galileole armu. Teisisõnu andsid nad talle andeks tema õpetuse sellest, et planeedid tiirlevad ümber Päikese, mitte Maa.

Inimelude kaotused:

• Salzburg, Austria, 1677-1681 mõrvati üle 100.
  
• Baski regioon Püreneedes; 1608, Advokaat Pierre de Lancre saadeti regiooni “välja juurima ja hävitama neid kes kummardavad Paganlikke Jumalaid”. Piinati ja mõrvati üle 600.
  
• Nõiakohtunik Henri Boguet c. 1550-1619 saatis Burgundias surma umbes 600 ohvrit. Paljud olid noored lapsed keda süstemaatiliselt piinati ja seejärel elusalt põletati.
  
• Rase naine põletati elusalt. Saadud traumast sünnitas ta enne surma. Beebi visati tagasi leekidesse.
  
• Rootsi linn Mora, 1669, mõrvati enam kui 300 inimest, nende hulgas 15 last. 36 last vanuses 9 kuni 15 sunniti kord nädalas ühe aasta vältel jooksma kadalippu ja neid peksti varrastega vastu kätt. 20 noorimal lapsel, kõigi vanus alla 9, piitsutati kiriku uksel käsi kolmel järjestikusel pühapäeval. Veelgi rohkem lapsi peksti nõiakunsti süüdistuste pärast tõsiselt läbi.
  
• Šotimaal mõrvati 1661. aastal Oliver Cromwelli valitsemise ajal kokku 120 inimest ühes kuus. Täielikuks surmade arvuks ajavahemikul 1563 kuni 1603 hinnatakse 17 000.
  
  
• Würzburg, Saksamaa. Kantsler kirjutas 1629. aastal näitliku seletuse: "...kolmsada last vanuses 3 kuni 4 aastat väidetakse olevat olnud vahekorras Kuradiga. Olen näinud kuidas tapetakse 7-aastaseid ja väikseid vapraid 10, 12, 14 ja 15-aastaseid õpilasi…”
  
• Aastatel 1623 kuni 1633 tapeti kogu Würzburgis kokku umbes 900 “nõida”. Seda korraldasid suures osas jesuiidid.
  
• Trevesi kroonik andis 1586 teada, et inkvisiitorid hävitasid kahes külas kõik naised. Ainult kaks naist jäeti ellu.
  
• Märkimisväärsemate juhtumite hulka kuuluvad templirüütel Jeanne d'Arc kes aheldati kaela, käte ja jalgadega kitsasse teraspuuri ning Galileo kes väitis, et Maa pöörleb ümber Päikese ega pole universumi keskpunkt nagu kirik õpetas (vt. ülal).

Ülaltoodud juhtumid võeti raamatust: Cassel Dictionary of Witchcraft, David Pickering.

Pühapäeval 12. märtsil 2002 vabandas paavst Johannes Paulus II “oma kiriku vigade pärast viimase 2000 aasta jooksul.”

VIITED:

¹ The Dark Side of Christian History, Helen Ellerbe, lehekülg 124
² Cassel Dictionary of Witchcraft, David Pickering, artikkel "Germany", lehekülg 108
³ Cassel Dictionary of Witchcraft, David Pickering, artikkel "Inquisition", lehekülg 146
⁴ World Book Encyclopedia, artikkel "Inquisition." ©1989
⁵ Wizards and Sorcerers, Tom Ogden, artikkel "Inqusition."
⁶ The Dark Side of Christian History, Helen Ellerbe, lehekülg 77
⁷ Wizards and Sorcerers, Tom Ogden, artikkel "Inquisition."
⁸ The Dark Side of Christian History, Helen Ellerbe, lehekülg 77
⁹ Wizards and Sorcerers, Tom Ogden
¹⁰ The Dark Side of Christian History, Helen Ellerbe, lehekülg 80
¹¹ Cassel Dictionary of Witchcraft, David Pickering artikkel "Torture."
¹² Cassel Dictionary of Witchcraft, David Pickering artikkel "torture."
¹³ World Book Encyclopedia, artikkel "Galileo." ©1989

TAGASI KRISTLUSE PALJASTAMISE LEHELE